Me karjume laste peale kui nad sõna ei kuula, kuid sellega me anname neile edasi hoopis oma nervoosi. Me riidleme lapsi kui nad hüppavad või kisavad, kuid sellega me hävitame nende mängulisust. Me kiidame lapsi ainult siis, kui nad hästi käituvad, kuid sellega me sunnime neid teesklema. Miks me ei lase lastel olla sellised nagu nad on? Me kardame, et nendest kasvavad mässulised noorukid, keda ei saa sundida täitma meie soove. Lapsi tuleb aga lihtsalt armastada. Pole vaja takistada seda energiat, mis neis voolab ja mis meis juba ammu kadunud.